Koordinaadid: 59°28.300′ N/24°24.993′ E.
Tule sektor: valge 242,5° – 250,5°
Ehitus ja rekonstrueerimisaeg: 1859 (1856); 1885; 1998.
Tule nähtavuskaugus: 11 miili.
Tuletorni kõrgus alusest: 15 m
Tule kõrgus merepinnast: 18 m.
Tule iseloom : Iso W 3s (1.5+1.5).
19. sajandi keskel keskel oli navigatsioonivahendite seisukord Vene Tsaaririigi vetes jätkuvalt halb. Tallinna lahes otsustati võtta 1859.a kasutusele liitsiht, selleks ehitati Suurupisse ülemisest tuletornist 2245 m kaugusele puidust sihituletorn. Koos Suurupi ülemise kivist tuletorniga moodustavad nad sihi 246,5⁰, mis on abiks väljasõidul Tallinna lahest, Naissaare ja Vahemadala vahelt, lääne suunas Soome lahte.
Algselt värviti puidust sihitorni idapoolne sein valgeks, küljed ja tagasein kollaseks ning katus punaseks. Tuletorni ülevaataja tarbeks ehitati elamu, ait ja kaev. 1888.a vajas puidust tuletorn remonti, tuletornile lisati 4 korrus, kus asus tuleruum, tornil uuendati laudvooder ja kõik seinad värviti valgeks. Kompleksi lisandus kivist petrooliumiait. 1911.a ehitati juurde uus puidust eluhoone. 1967.a viidi tuletorn elektritoitele ja sünkroniseeriti ülemise tuletorniga, tuletorni juhtimine toimus sellest ajast ülemisest tuletornist. 1998.a Suurupi alumine tuletorn restaureeriti täies ulatuses ja automatiseeriti. Suurupi alumine tuletorn on vanim puittuletorn Eestis. Suurupi alumine tuletorn kuulub The International Association of Marine Aids to Navigation and Lighthouse Authorities (IALA) 100 väärtuslikuma töös oleva ajaloolise tuletorni hulka, kogu tuletorni ansambel on kultuurimälestisena riikliku kaitse all.
Valgusallikana kasutati alumises tuletornis algselt õlilampe, siis atsetüleeni ja 1967. aastal viidi alumine tuletorn elektritoitele.
Tuletorn on jätkuvalt töös.
