Suurupi ülemine tuletorn on vanim tsaariaegne tuletorn Eestis, mis on säilitanud massiivse paekivist kehandi. Algselt leegitses tuletorni tipus lõke! Koordinaadid: 59°27.813′ N/24°22.818′ E.
Põhitule sektor: valge 0° – 360°.
Sihitule sektor: valge 242,5° – 250,5°
Esmased mainimeised 1751
Suuremad rekonstrueerimised: 1760; 1951;1998.
Tule nähtavuskaugus: 15 miili.
Tuletorni kõrgus alusest: 22 m
Tule kõrgus merepinnast: 68 m – 4. kõrgusega tuli üle merepinna!
Tule iseloom: 15s (1.5+4.5+4.5+4.5).
Tsarinna Jelizevate Petrovna valitsemise ajal 1759.a tegi kontraadmiral Mordvinov Admiraliteedi Kolleegiumile ettepaneku rekonstrueerida Suurupi poolsaare tuletorn. Algselt töötas tuletorn lahtise tulega. Katariina Suure ajal lisandus tuletornile laternaruum, kus katsetati erinevaid valgusallikaid. Küünlaid ja kanepiõli lampe, mille valgus suunati merele hõbetatud peeglite abil. Hiljem võeti valgusjõu tugevdamiseks kasutusele läätsed ja tule stabiilsus kasvas petrooliumilampide arenguga. Siiani on säilinud 19.sajandi lõpul valminud õliait, kelder, saun ja kahekordse lauda hoone, kompleks ümbritseti tuulte kaitseks kõrge paekivi alusel plankaiaga.
Teises maailmasõjas, Saksamaa vägede taganemisel, hävis tuletornivahi elamu, tuletorn suudeti halvimast päästa, kuid vajas kapitaalseid uuendusi. 1951. a rekonstrueeriti tuletorn 22 m kõrgusena varasemast veidi erineval kujul ja tuletorni tuleallikaks sai elekter. Kompleksi rajati ka uus generaatorite hoone ja ehitati hävinenud järelvaataja elamu asemele uus majakavahtide eluhoone. 1998.a paigaldati tuletornile uus laternaruumi osa ja moderniseeriti valgusseadmeid, uuendati täies ulatuses väline krohvipind. 2011. a paigaldati laternaruumi katusele uus LED- tüüpi valgusseade, tule kõrgust tõsteti 2 meetri võrra ja tule sektorilisus kadus, olles nähtav 360⁰.
